Traditsioonilised sümbolid moodustavad universaalse keele. Kes sümboleid ei mõista, sellele tundub sümbolite maailm müstiline ja ehk ka arusaamatu.
Algselt polnud aga ka meile tänapäeval tuntud sümboleis midagi müstilist: tavaliselt olid need tuttavad esemed, mis tähendasid mingit ideed, omadust, emotsiooni, väärtust, püüdlust, uskumust, lootust või hirmu. Nende eesmärgiks oli pakkuda kohe äratuntav vaimne pilt või mõiste.
Kuna lähenemas on valentinipäev, siis sel korral süveneme armastuse sümbolite maailma.
Lääne kunstis on Venus ja Cupido olnud kõige kuulsamateks armastuse kujunditeks 15. sajandist alates. Venus põhines Kreeka jumalannal Aphroditel, kes poeet Hesiodose sõnade järgi sümboliseeris „armastuse magusat naudingut ja armast hellust“. Rooma armastusjumal Cupido põhineb samuti Kreeka mudelil. Hesiodose jumal Eros sümboliseeris iha muundumisjõudu. Tema vibu ja nooled tähendavad armastuse haavu ja selle pimedust.
Tänapäeval on süda peaaegu armastuse sünonüüm ja oma sentimentaalses stiliseeritud vormis laialdaselt tuntud. Kuid südame kasutamine romantilise tulisuse sümbolina võib ulatuda kõigest keskaega. Muistses maailmas oli süda peamiselt keskme filosoofiline sümbol. Aegamööda kujunes see armastuse sümboliks, sest armastuse emotsioon ise nihkus vaimse ja sensuaalse elu keskmesse.
Leegitsev süda võib sümboliseerida kiindumust pühakusse või müstikusse, aga ka mehe kiindumust naisesse või vastupidi. Noolega läbistatud süda aga sümboliseerib valentinipäeva kontekstis sensuaalset armastust või igavest armastust.
Ka lilled on olnud sajandeid hingelise ja sensuaalse armastuse sümboliteks ning on seda ka tänapäeval. Lillede võimas sümboolika tuleneb iidsest seosest ilu, nooruse ja rõõmuga. Lilled on jäänud kõige populaarsemaks armastuse sõnumitoojaks, osalt tänu sellele, et suudavad tabada selle tunde värske spontaansuse.
Kui ajaloos tagasi minna, siis oleks hea teada näiteks seda, et viktoriaanid töötasid välja keerulise lillede koodi, kus erinevad õied edastasid armastuse võitmisel erinevaid tähendusvarjundeid. Kollane roos võis viidata, et saatja on armukade, valge rooside kimp aga väljendas austust saaja noorusliku puhtuse suhtes. Kire peamiseks lilleks on olnud ja on tänapäevani punane roos, mis oli ka armastusjumalannade iidne sümbol.
Kokkuvõttes võib aga öelda, et kõik, mis meid ümbritseb ja millele me oma igapäevaelus erilist tähelepanu ei pööra, omab või on omanud varasemalt selgemat ja pealtnäha müstilist tähendust. Kui sümbolite maailma süveneda, avab maailm meile veel ühe imelise ukse ja võimaluse mõista meie ümber toimuvat paremini ning sellest ka aru saada.
Alati pole sõnu vaja, kasutage sümboleid!
