Erakordse tele-eksperimendi „Seotud“ kangelannaks oli ka vahetu, aus ja hea huumorimeelega Anna. Anna oli üks nendest viiest julgest Eesti naisest, kellele anti kaamera ja paluti filmida ennast, oma pere ning igapäevaseid toimetamisi.
Kaamerast sai Annale salajane videopäevik, millele pihtida oma kõige sügavamaid mõtteid elust, rääkida oma hirmudest ja rõõmudest, avada oma hinge ning jääda seejuures just selleks, kes ta päriselt on. Anna puhul ei jäänud märkamata tema siirus, vahetu olek ja lihtne olemine. Uurisime Anna käest, kes peale telesaates kaasa löömist ühines ka MA Modelliagentuuriga, miks ta saates osales ja kuidas tal peale seda läinud on.
Anna, ilmselt teab laiem avalikkus sind tõsielusarjast „Seotud“. Kuidas selle kogemuse algatuseks kokku võtaksid?
„Seotud“ oli üks hea võimalus näha ennast ja oma tegevusi kõrvalt. Ettevõtmine andis inspiratsiooni, igapäevased olmeprobleemid ei tundunud enam probleemidena ning hirmud muutusid võimalusteks liikuda millegi südamelähedasema poole.
Kui osutusid saatesse väljavalituks, kas olid siis juba eelnevalt kõik põhjalikult läbi kaalunud ja said vaid rõõmuga alustada või vajasid veel aega, et seda sammu kaaluda?
Reaalsus kogu olukorrast jõudis mulle pärale alles siis, kui helistati teatega, et osutusin väljavalituks (naerab). Niisiis me istusime tegelikult veel perega üheskoos pikalt ja vaagisime selle üle, kas ikka oleme valmis kõigeks selleks, mis protsessiga meile kaasneb.
Millised kõhklused sind valdasid?
Kõige suurem hirm oli seotud lastega – kas nad võivad saada kannatada minu otsuste pärast. Teisalt kriitika, mida esineb virtuaalkeskkonnas ohtralt. Seega tekkis küsimus, kui tugevad me oleme ja kas suudame kõigest hoolimata jääda iseendaks, teha seda, mis valmistab rõõmu just meile ja seda kõike trotsides negatiivset arvamust.
Millist vastukaja „Seotud“ sulle on toonud – negatiivset või positiivset?
Pigem tõi see ettevõtmine tagasi ohtralt positiivset vastukaja.
Tegeled ka näitlemis- ja modellitööga. Kuidas sellesse valdkonda sattusid – oli see juhuslikku laadi teekond või pikaajaline unistus?
Kui aus olla, siis näitlejaks saamine on alati olnud minu südamesoov juba väiksest peale. Harrastusnäitlemine on pakkunud mulle võimalusi töötada professionaalsete näitlejate kõrval, avardada silmaringi ja tutvuda inimestega. Naudin kogu seda protsessi väga, olgugi, et see pole alati lihtne.
Milline on kõige huvitavam töö, millega oled viimasel ajal seotud olnud?
Viimastest töödest oli lausa väga liigutav lühifilm „Mother.In Name of the Millions“, filmi direktor Slavik Bihun. Ja reklaamidest viimane väga põnev koostöö oli Kuukulguriga – „Y2K“.
Mis tunne valdab sind kaamera ees? Kas rambipalavikku veel esineb?
Ikka pabistan ja närveerin väga paljude asjade pärast. Ei võta seda kergekäeliselt stiilis, et teen ära ja oi kui vahva oli. Korralik tulemus ja kliendi rahulolu on minu jaoks väga tähtis.
Millised on su nõksud nii-öelda rambipalavikuga toimetulekuks?
Neid on päris mitu. Alati lähen näiteks varem kohale, mitte viimasel hetkel. Tutvun koha ja inimestega, kus tuleb „esineda“. Pingeid saab maandada mitmete harjutustega: istu mugavalt sirge seljaga; hinga aeglaselt sisse; hoia hinge 4-5 sekundit kinni ja hinga aeglaselt välja; lõdvestamaks näolihaseid ava laialt suu ning silmad ja seejärel sule tugevasti. Soovitan – ära seda teiste nähes tee! (naerab). Närvilisuse pööran positiivseks energiaks ˗ seesama energia, mis põhjustab rambipalavikku võib osutuda ka väga väärtuslikuks aktivaks. Üritan muuta selle vitaalsuseks ning entusiasmiks.
Millises projektis võib sind juba järgmiseks näha?
Eks neid soove kandideerimiseks ole casting‘utele saadetud ka, seega ootan vastuseid ja räägin sellest mõni teine kord (naerab).
On sul selle tööga seoses veelgi tõsisemaid kavatsusi või võtad seda kui vaheldust ja hobi?
Arvan, et enamus harrastusnäitlejaid soovib tegelikult saada suuremat rolli, näiteks terveks hooajaks mõnes teleseriaalis. Praegu võtan seda kui uut kogemust, mille läbi end arendada ja areneda
