MA Modelliagentuur on end juba lühikese ajaga tõestanud soodsa hüppelauana avaramasse keskkonda tele-, reklaami- ja modellimaailmas neile, kes alustavad amatööridena, soovides saada kas lihtsalt kogemusi või on kindel soov teha ära midagi tõsist, saavutada enamat, luua asjalik portfoolio ning miks mitte siis suunduda laia maailma.
Tuntumad sarjad telemaastikul, kuhu modelliagentuuri liikmeid kaasatakse, on näiteks „Suletud uste taga“, „Saladused“, „Viimane võmm“, „Köök“, „Heeringas Veenuse õlal“ jt, rääkimata menukateks osutunud telerekaamidest ja reklaamfotodest tuntud brändidele. Mõned neist töödest on head selleks, et teha omale nime, teised jällegi korralikult tasustatud.
MA Modelliagentuuriga liitunud Maario Saag kaasati sarja „Suletud uste taga“. See oli tema esimene tõsisem katsetus näitlejana ja missuguseid elamusi see töö talle pakkus, sai uuritud otse allikast.
Mario, on sul ka varasemast ajast kogemusi teletöös või sai projektist „Suletud uste taga“ uutmoodi väljakutse?
Teletöös olen saanud varem selles mõttes kogemusi küll, et projekti elluviimisega seotud tegevus on kõrvalt ära nähtud ja on olnud võimalus juures viibida, kuid minu isiklik osalus on jäänud massistseenide tasandile. Nii suures mahus osalesin nüüd teletöö tarbeks esmakordselt.
Mis sa ise arvad, kas see ettevõtmine tulevikuks ka midagi vajalikku kogemustepagasisse lisas või jäi see lihtsalt ühekordseks kogemuseks?
Omal moel oli see tööots väga hea ja sellega kaasnes teadasaamine koostöö sisust võõrastega. Sain teada, kuidas tekib n-ö ühine keemia ning et töös mõne takerdumise puhul ollakse äärmiselt abivalmid. Võib öelda, et tulevikuks võtan kaasa kogemuse ühistööst, mis vajab tegemist nendega, keda ma ei tunne.
Esinemisrollis kipub tekkima rambipalavik. Kas kaamerate ees olemine ajas pabina sisse? Kui jah, kuidas sellega toime tulid?
Alguses oli kohe päris kindlasti rambipalavik, kuid mida kell edasi tiksus, seda avatumaks ja enesekindlamaks muutusin ja ühes sellega kadus kaamerahirm. Edaspidi, järgmistel päevadel, ei olnud kartusest jälgegi.
Aga aitas mind selle niinimetatud rambipalavikuga toime tulla mõte sellest, et tegemist on lavastusega, olen tele tarbeks kehastunud kellekski teiseks, eksimine on inimlik ja iga algus tahab sissetöötamist. Lõppude lõpuks olid ju režissöör ja kogu tiim kogu aeg toeks ja aitasid sellega pinge maha saada.
On sul äkki mõni hea nõuanne varuks neile, kes huvituvad samuti sellisest tööst, aga esinemishirm hoiab tagasi?
Need, kes otsustavad, et tahaksid kusagil projektis osaleda, aga kardavad näiteks tähelepanu, siis on mul neile pisike nõuanne küll – ole see, kes sa oled ja säilita julgus! Kes pelgavad avalikkuse tähelepanu, hakaku uudistavatele inimestele julgelt otsa vaatama ja neile naeratama (naerab).
Kas sul on samas valdkonnas ka mõni muu mõte, mida sooviksid realiseerida?
Kohe kindlasti prooviksin midagi uut. Ja no miks mitte näiteks … hmm … mõnes reklaamis ˗ ümberringi kaunid naised, luksuslikud autod, ise aga šeff tüüp pearollis (naerab)! Või veel parem – pesureklaam! Selleks tuleks end muidugi trimmi ajada (naerab).
Mis sulle kõige enam teletöös rahuldust pakkus?
„Suletud uste taga“ võtetel seisnes suurim boonus mõnusates ja toredates inimestes, kes kõik tundsid end lõpuks väga vabalt ega häbenenud üksteist. Ja meeldis muidugi nõustamine neil hetkedel, kuidas saaks paremini, kui endal mõtted otsa lõppesid. Anti võimalus rolli täita ka nii nagu ma ise seda vaimusilmas ette kujutasin. Oli tiim, olid näitlejad, kes andsid vajadusel võimaluse neile toetuda. Üksi oma küsimustega ei jäetud mitte kedagi.
Igale inimesele ei pruugigi selline töö sobida, olgugi, et sellest ehk salamisi unistab. Kas on midagi, millega tuleks kohe ette arvestada, et pole pääsu?
Esmalt tuleks endale selgeks teha midagi, millega ei saa kuidagi arvestamata jätta – tekst. See peab olema selge! Sellest asjaolust ei sõltu mitte ainult enda eralõbu, vaid terve meeskonna töö ja projekti ladusus tervikuna. Niisiis tuleb olla viisakas, asi selgeks teha. Laiskusel pole võtteplatsile asja! Teiseks tasub arvestada võimalusega, et roll, mida etendad, toob kaasa võhikliku arvamuse osades vaatajates, et see oligi osatäitja reaalne elu, reaalsed seigad ja näitleja andis edasi tegelikkust. Sari on ju esitatud stiilis, et lood on elust enesest ja realistlikud. Ja kolmas on avalik tähelepanu, seega inimesed hakkavad tänaval ära tundma.
Kas ja miks soovitaksid seda kogemust teistelegi huvilistele? Julgusta neid!
Ma ei näe põhjust eraldi välja tuua neid, kellele seda ei soovitaks. Kas ma just seriaalis osalemist tingimata soovitaksin, on kaheldav, siin sõltub kõik igaühe isiklikest unistustest. Selline kogemus annab hea väljaõppe suhtluses kaameratega, lisaks on keskkond võõras ja inimesed sama võõrad – aitab vast treenida julgust avaliku esinemise kartuse seljatamisel. Selline kogemus tuleb kindlasti kasuks neil, kes on aktiivsemad suhtlejad ühiskonnas. Seega võtke osa, kui tekivad võimalused, hirmust saab võitu vaid sellega otse silmitsi seistes ning tegeledes. Iga kogemus ainult rikastab elu ja kunagi ei tea, millisest hetkest avanevad täiesti uutmoodi võimalused.
